Lõualiigeste düsfunktsioon (nt. valu, naksumine)

Tüüpilised alalõualiigeste düsfunktisooni tunnused on:
• lõualiigeste piirkonna valulikkus söömisel, rääkimisel, suu ulatuslikul avamisel
• häired lõua liikumisel (suu avamise piiratus või lukustumine, asümmeetriline lõua liikumine suu avamisel/sulgemisel)
* liigeshelid (naksumine, ragin)
• valulikkus katsumisel kas lõualiigeste või mälumislihaste piirkonnas
• ilma patoloogilise kõrva- või neeluleiuta esinev kõrvavalu või tinnitus, kõrvade lukustumine
* pingetunne mälumislihaste piirkonnas, sellest tulenev pea- ja kaelavalu
* öine hammaste krigistamine, tugev hammaste kokkusurumine öösel/päeval.



Lõualiigestega seotud häired. V. Sinisalu, S. Akermann. Eesti Arst 2016; 95(7):455–459
Temporomandibulaarsed häired (TMH) on muskuloskeletaalsed häired, mis haaravad temporomandibulaarliigest, mälumislihaseid ja kõiki nendega seotud kudesid. Iseloomulik on valu alalõualiigese piirkonnas, mis kiirgub kõrva ette, oimupiirkonda ja kaela, võib esineda peavalu, liigese liikuvuse piiratus ja liigesheli (näiteks liigese ragisemist suu liigutamisel). Sagedamini haigestuvad naised. TMH ravi on enamikul juhtudest konservatiivne.
Temporomandibulaarliiges (TML) on inimese kõige sagedamini töös olev liiges, mis ööpäeva jooksul liigub hinnanguliselt 2000 korda: kõnelemisel, mälumisel, neelamisel ja norskamisel. Enamik lõualiigese liigutusi toimub väikese jõuga, kuid mälumine põhjustab liigesele kõige suuremat koormust.(1)
Liigese ülekoormust võivad põhjustada hammaste krigistamine, hambumushäired, aga ka emotsionaalne pingeseisund, närimiskummi pidev mälumine jms. (2)
Valu on TMH korral enamasti ühepoolne, lokaliseerub TMLi piirkonnas, võib kiirguda oimu ja kõrvanuki piirkonda, kaela ning silmaümbruse piirkonda. Valu ägeneb alalõua liigutustel. Mõnedel juhtudel on valu tugevam hommikuti ning seda seostatakse öise hammaste krigistamisega (3). TMH-haigetest ligi kolmandikul esineb lisaks valule ka tinnitus, mis on ilmselt muskuloskeletaalse etioloogiaga (4).  
TMH konservatiivne ravi seisneb tavaliselt alalõualiigese liikumise ja asenditega seotud lihaste funktsioonide parandamises füsioterapeutiliste/müofunktsionaalsete harjutuste abil. Mõnikord on abi ka hambumuskapest. Hambumuskape kujutab endast öösiti suus kantavat seadeldist, mis tagab balansseeritud hambumuskontaktid, muutmata alalõualuuliigese puhkeasendit (5). Kape kandmisega korrigeeritakse alalõualuu liigesepea positsiooni, saavutatakse optimaalne hambakaarte asetus suu sulgemisel, millega vähendatakse võimalikke pingeid TMLis ja seda ümbritsevates lihastes.

Toetav kirjandus:

  1. Durham J, Newton-John TRO, Zakrzewska JM. Temporomandibular disorders. BMJ 2015;350:h1154.
  2. Fillingim RB, Ohrbach R, Greenspan JD, et al. Psychological factors associated with development of TMD: the OPPERA Prospective Cohort Study. J Pain 2013;14(12 suppl):T75–90.
  3. Scrivani SJ, Keith DA, Kaban LB. Temporomandibular disorders. N Engl J Med 2008;359:2693–705
  4. Manfredini D, Olivo M, Ferronato G, Marchese R, Martini A, Guarda-Nardini L. Prevalence of tinnitus in patients with different temporomandibular disorders symptoms. Int Tinnitus J 2015;19:47–51.  
  5. Seifeldin SA, Elhayes K A. Soft versus hard occlusal splint therapy in the management of temporomandibular disorders (TMDs). The Saudi Dental J 2015;208-214