Lõualiigestega seotud häired. V. Sinisalu, S. Akermann. Eesti Arst 2016; 95(7):455–459 Temporomandibulaarsed häired (TMH) on muskuloskeletaalsed häired, mis haaravad temporomandibulaarliigest, mälumislihaseid ja kõiki nendega seotud kudesid. Iseloomulik on valu alalõualiigese piirkonnas, mis kiirgub kõrva ette, oimupiirkonda ja kaela, võib esineda peavalu, liigese liikuvuse piiratus ja liigesheli (näiteks liigese ragisemist suu liigutamisel). Sagedamini haigestuvad naised. TMH ravi on enamikul juhtudest konservatiivne. Temporomandibulaarliiges (TML) on inimese kõige sagedamini töös olev liiges, mis ööpäeva jooksul liigub hinnanguliselt 2000 korda: kõnelemisel, mälumisel, neelamisel ja norskamisel. Enamik lõualiigese liigutusi toimub väikese jõuga, kuid mälumine põhjustab liigesele kõige suuremat koormust.(1)
Lõualiigese düsfunktsiooni põhjustavad mitmed eri tegurid või nende kooslus. Liigese ülekoormust võivad põhjustada näiteks hammaste krigistamine, hambumushäired, aga ka emotsionaalne pingeseisund, närimiskummi pidev mälumine jms.
Hammaste krigistamine väikelastel ärkvel olles või koolieelikutel hammaste vahetumisel on tavaliselt mööduv nähtus ja ei põhjusta tervisega seotud probleeme. Juhul aga, kui hammaste krigistamine toimub enamasti läbi une ning pikema perioodi vältel, siis tasuks otsida probleemile lahendust. Hammaste krigistamine ei pruugi olla lapsevanemale teada juhul, kui laps magab eraldi toas ja hammaste krigistamine toimub läbi une. Pikaajaline hammaste krigistamine võib kaasa tuua hammaste märkimisväärse kulumise ning põhjustada lõualiigeste ülekoormusest tingitud kaebusi (valu, liigese naksumine suu avamisel ja sulgemisel vms).
(2) Valu on TMH korral enamasti ühepoolne, lokaliseerub TMLi piirkonnas, võib kiirguda oimu ja kõrvanuki piirkonda, kaela ning silmaümbruse piirkonda. Valu ägeneb alalõua liigutustel. Mõnedel juhtudel on valu tugevam hommikuti ning seda seostatakse öise hammaste krigistamisega (3).
TMH-haigetest ligi kolmandikul esineb lisaks valule ka tinnitus, mis on ilmselt muskuloskeletaalse etioloogiaga (4).
TML konservatiivne ravi seisneb tavaliselt alalõualiigese liikumise ja asenditega seotud lihaste funktsioonide parandamises füsioterapeutiliste/müofunktsionaalsete harjutuste abil. Mõnikord on abi ka hambumuskapest. Hambumuskape kujutab endast öösiti suus kantavat seadeldist, mis tagab balansseeritud hambumuskontaktid, muutmata alalõualuuliigese puhkeasendit (5). Kape kandmisega korrigeeritakse alalõualuu liigesepea positsiooni, saavutatakse optimaalne hambakaarte asetus suu sulgemisel, millega vähendatakse võimalikke pingeid TMLis ja seda ümbritsevates lihastes.
Keele, pöidla või huule imemine kujuneb paljudel lastel püsivaks harjumuseks , millest tuleks võimalikult kiiresti lahti saada, et vältida hambumushäirete kujunemist. Lapsele võib pakkuda näiteks vähem kahjulikku asendustegevust, milleks sobivad suupiirkonna arengut toetavad kvaliteetsed närimismänguasjad. Kui lapsevanemad jäävad lapse halbade harjumuste ümberkujundam
Toetav kirjandus:
– Durham J, Newton-John TRO, Zakrzewska JM. Temporomandibular disorders. BMJ 2015;350:h1154.
Fillingim RB, Ohrbach R, Greenspan JD, et al. Psychological factors associated with development of TMD: the OPPERA Prospective Cohort Study. J Pain 2013;14(12 suppl):T75–90.
– Scrivani SJ, Keith DA, Kaban LB. Temporomandibular disorders. N Engl J Med 2008;359:2693–705
Manfredini D, Olivo M, Ferronato G, Marchese R, Martini A, Guarda-Nardini L. Prevalence of tinnitus in patients with different temporomandibular disorders symptoms. Int Tinnitus J 2015;19:47–51.
– Seifeldin SA, Elhayes K A. Soft versus hard occlusal splint therapy in the management of temporomandibular disorders (TMDs). The Saudi Dental J 2015;208-214